Hei kantrisünteetikud kuulage õiget ungari muusikat!!!

Kuna seesinane leht on juba tükk aega üleval olnud siis oleks viimane aeg siia midagi kirjutada ka.
Et kõik ausalt ära rääkida tuleks alustada algusest - ehk siis sellest kuidas ma siia (Budapesti - kui keegi veel aru saanud pole) sain.
Hoiatuseks ütlen veel, et laused saavad olema nii pikad, et verbid tulevad järgmisel lehel ja kirjavahemärke panen suvaliselt. Kui kellelgi selle kohta kobinat on siis võib seda vaikselt ja omaette teha.

Kui ei meeldi siis tehke oma blogi - blakjacki ja hooradega...

Algas kõik sellega, et Tallinna lennujaamas sain kokku Ivar Kruusembergiga - läks teine lumelauavõistlustele ja olime puhtjuhuslikult sattunud sama lennuga Münhenisse sõitma (kusjuures kõrvuti kohtadel isegi). Tänu ühele lapsega perele tõsteti meid ikkagi lahku istuma. Ma loodan, et kunagi ilmub siia postituse lõppu kommentaar iformatsiooniga et ta võitis.

Budapesti jõudsin (minu suureks üllatuseks) oma pagasiga samaaegselt mis oli igati positiivne üllatus. Minu uus ülemus Zoltan (siin nimes peaks paar ülakoma ka olema aga ei mäleta täpselt millised ja kus) korjas mind lennujaamast peale ja näitas mulle kätte minu uue kodu - 2 toaline korter avatud köögiga. Päris nunnu ja ei olegi väga hotellitoa moodi. Asub see ühes ülikooli ühika (peene nimega kolledz) esimesel korrusel. Piilusin natuke ka ülejäänud maja ja see oli ikka paras barakk - pisikesed toad kahe inimese peale. Praktiliselt sama mis Narva mnt. 89 tingimusel, et seda pool aastat ei koristata. Meil on kõik puhas ja euro.

Järgmine probleem - kõht tühi. Õnneks on lähedal üks suur kaubanduskeskus kus müüakse kõike alates pesumasinatest teokonservini. Peaks mainima, et poes käimine on kergelt problemaatiline kui kohalikku keelt absoluutselt ei jaga. Otsisin 10 minutit võid ja koju tulles avastasin et või see küll pole. Meenutab rohkem searasva - sitta kah, kui külmemaks läheb (mida muideks lubati) panen välja tihastele.

Täna (ehk siis esmaspäeval) käisin siis ka ülikoolis (20 mintsa jalaga visata, ei peagi trammiga seiklema). Seltskond on lahe - istun kahe "tibinaga" samas kabinetis. Vaade on otse doonaule, hää vaadata kuidas laevad mööda jõge ja kollased trammid mööda silda viuh ja viuh teevad. Homme teen arvatavasti paar pilti ka ja panen siia üles. Veel sain endale oma kitli ja ühe labori võtme. Millise labori täpsemalt, suutsin umbes 5 minuti pärast ära unustada sest maja on suur ja kõik koridorid samasugused, ustest rääkimata. Õhtul enne äratulekut anti veel paarkümmend artiklit kaasa lugemiseks - optimistid.